Läksin eile lõpuks siis sellest Snow Lionist, millesse mitmel korral minemata jäi, tee peale lambalihamomosid kaasa ostma. Andsin oma tellimuse sisse, panin pakid maha ja jäin ootama. Vaatasin, nurgalauas istub üksik valge tüdruk. Vaatab. Mingit kutsuvat žesti ei tee, aga kutse on õhus tunda. Lähenesin, küsisin pilguga, kas lauas on vaba kohta, tema vastab mulle, et räägib eesti keelt ka. Eva, enne lahkuminemist saime tuttavaks. Üksi reisib. Delhi-Amritsar-McLeod nagu meiegi. Ja täna õhtul tuleb ka siia Manalisse. Eva, kas sul on koht juba olemas, kuhu lähed? Meie kolisime Vashishti külla, seal on soojaveeallikad ka. Öösel saabudes läksime Manali kesklinnas ühte hotelli, sealt oli mees bussi vastas kliente jahtimas. Siin on ka väga ilus, mäed ümberringi, ja off-season, seal Vashishti külas, mis muidu tähtis sihtpunkt ka India siseturismis, praegu pooled kohad kinni. Sõime oma teist hommikusööki vaid kahekesi ühes restoranis, mis kangesti meenutas Peipsiäärset kanti. Kaunistuste stiil jms, ainult vaipadel Ganešad. [vahur]
P.S. Ja sel ajal kui mina momosid ootasin, sai Kulpa kõrvalrestoranist kätte oma soge, see oli eelmisel õhtul ikkagi sinna jäänud. Akud õnnestus ka täna ära laadida! Rentisin mootorratta. Esialgu 100kuubikuline Yamaha, aga see jääb kahe vedamiseks vist ikkagi lahjaks.