Jälle öö läbi sõitu. Chandigarhist õhtul Delhi bussiga Ambalasse. Sealt rongi peale. Müüdi ainult general-pileteid. Lootsime selle upgrade'i peale, millest Ann rääkis. Kulpa arvas küll, et võiks kohe sleeper-vagunisse minna ja vaadata, mis saab, mina ikkagi vist pabistades arvasin, et läheme algul sinna, kuhu meil piletid. Sisuliselt platskaart, aga puust istmetega, ylemised narid ainult mingite rihmadega. Mina sain kuidagi uksest sisse ja esimese käänu taha. Kulpa jäi platsi suletud ukse juurde nurka. Aga miskipärast uksele jäädigi troppi. Uks sai vist kinni peale pooletunnist sõitu, kui osa inimesi kuidagi lae alla ronisid hetkeks. Mina jäin vahekäiku oma seljakotile istuma. Loendasin selles platskaardivahes üle kahekümne inimese. Väiksed lapsed magasid põrandal, naride all ka. Magasin isegi seal tunnikese vähemalt. Aga siis jäin lihtsalt inimesi vaatama. Himachali bussisõit oli selle kõrval nagu perega piknikule minek. Rongis ikkagi kehaline kontakt kogu aeg 3-4 inimesega. Lisaks veel tüübid, kes nagu ahvid (keda me polegi maininud, aga eriti Shimla kubises nendest) selles vahekäigus peldiku poole turnisid ja ka sihile jõudsid. Delhis ronisime välja, sest see general-vagun ei olegi teistega ühendatud (kõik ülejäänud erineva klassi magamisvagunid on). Mingi sleeper oli praktiliselt tühi, sinna jäimegi. Vaid 30 ruupiat tuli juurde maksta. Kuus tundi sõitu ja enamuse ajast sai täitsa rahulikult magada. Aga see esimese otsa kogemus kulus ära.
Nüüd oleme Jaipuris.
[vahur]