Viimane õhtu Tiibeti linnajaos. Siin on kodune. Mäng ühendab alati inimesi. Kõigepealt lindistasin ühe noore seltskonna mängu (jah, kes ei tea, no keegi ei tea tegelikult vist, aga me kogume siin helipilte ka), selle nipsukoroona mängulaua sahinat ja löökide kõpse. Siis kutsus mind see mees, kes pildil, mängima, aga pidin ootama, tal oli üks seeria pooleli, andis mulle oma tee ootamiseks. Aga kõrvallauas jäi see poiss üksi, hüppasin ligi, sain proovida. Poiss mängis väga hästi ja ümises kenasti. Nii sain natuke proovida ja kui mehega kokku läksin, ei olnud enam päris valge leht. Esimese kaotasin muidugi veenvalt (nagu poisilegi, iseenesestmõista), teine venis pikalt. Mehel oli juba ammu ainult üks litter lauas, aga portes, nõudis põrkega lööki, mina toksisin (vahepeal oli mõni nips ka päris korralik) ja siis ootamatult võitsin.