Täna öösel ärkasin jälle. Vihma sadas kõvasti. Lükkasime varahommikuks plaanitud viimase mootorrattatrekkingu edasi. Hommikul oli org teist nägu. Puud lumised juba meist ehk vaid paarsada meetrit kõrgemal. Tegime väljasõidu ikkagi ka. Rohtangi kuru poole. Aga kui tee juba üleni lumelopas oli, keeldusin kõrgemale tõusmast. Juba paar käänu kõrgemal oli teeäär autosid täis pargitud. Hindud uudistasid lund. Olid altpoolt tee äärest totakad suusakombinesoonid laenanud ja siis istusid selles lumelöpas ja pildistasid üksteist. Kui tagasi pöördusime, oli udu paksem, mingil kõrgusel jälle sadas. Andsime ratta ära. Kahe päevaga sõitsime umbes 120 km. Põhiliselt popsusime nii umbes neljakümnega, paaril lõigul kihutasin isegi kuukümne viiega. Minu kahest paarist sokkidest said põlvesoojendused, sallid, mis üleeile ostsime (siin ongi nn sallide org), olid ka asja eest.
[vahur]
[vahur]
6 Comments:
Rohtangist edasi läheb tee aina kehvemaks, buss sõitis max 25 km h.
Kummaliselt nendel käänulistel kohati olematutel teedel oli see ainuke bussisõit kui ma bussijuhti ka täielikult usaldasin (st ta ei olnud purjus, ei kihutanud arutult, ei oksendanud sõida ajal aknast välja jne).
kuule, ann, kas sa siin Manalis peatusid ka?
Annushka, palun vabandust, see oli ju sinu Yksildane Planeet, mille kylge oli kleepunud neli yleeilset banaani? oehh, k6ik kohad kleebivad
3 tundi. Sõitsin otse Delhisse edasi, et koju lennata.
Neli banaani minu väikse räsitud ÜP kallal? Aiai, mustade meeste getokeeles öeldakse selle kohta gäng bäng (äkskjuus mai inglish)
Samal teel teisi eestlasi: http://anurajamae.blogspot.com/2007/06/manali-leh-mantee.html
Post a Comment
<< Home